Olen oma elus proovinud üsna mitut erinevat spordiala.
Umbes nelja aastaselt alustasin tantsimisega ballettiklassis. Rohkem võiks seda nimetada võimlemiseks, kuna ega ma nii noorelt väga professionaalseid "pöördeid" ei teinud. Ballettis käisin umbes kolm aastat ja ajapuuduse tõttu tulin sealt lõpuks ära.
Suvi enne viiendat klassi käisin üsna tihedalt sõudmistrennis. Sealt sain omale juurde palju kogemusi, julgust, tasakaalu ja tugevust. Mulle endale nii väga üksiku paadiga sõitmine ei meeldinudki, parema meelega sõitsin kahekesi kuna tundsin nii ennast ilmselt turvalisemalt. Lahkusin sealt suve lõpus, kuna mulle ei istunud see spordiala just kõige paremini, mis sellest et olin suve lõpuks heas vormis. Samuti tekitas mulle hirmu ja muret tagurpidi sõitmine ja fakt, et ei saanud koguaeg olla kindel, kas sõidan jõe keskel või suundun hoopis otse künkasse.
Viienda klassi lõpupoole ja kuuenda klassi ajal käisin võrkpalli trennis. Mulle on koguaeg see spordiala meeldinud aga kuna ajapuudus tegi oma töö, siis pidin sealt ära tulema. (Tol ajal oli mul just muusikakooli lõpetamine pooleli ja see võttis kogu aja ära.)
2018 aasta suvel hakkasin käima ratsatreeningutes. Olen käinud seal nüüdseks umbes poolteist aastat ja ma naudin seda väga. Mulle on väiksest saadik meeldinud loomad ja olen ka ratsutamisest unistanud juba kaua kaua... Mulle meeldib hobustega aega veeta ja nendega koostööd teha, näha vaeva nende heaolu nimel. Olen osalenud ka paaril treeningvõistlusel aga üldiselt võistlemine minu prioriteediks pole. Jälgin ja elan kaasa ka Eestit esindavaid ratsutajaid välismaal. Ühtedeks suurimateks eeskujudeks on kindlasti koolisõitjatest Dina Ellermann ja hüppajatest Rein Pill, Hanno Ellermann, Maarja Martinson ja Paul Argus.
 |
| Dina Ellermann hobusel Donna Anna |
